Sõiduni on 2,5 nädalat

Täna sain teada, et minu lennuk väljub Tallinnast-Vilniusesse(ja sealt edasi Chisinausse) 5.jaanuar, kell 8.55 hommikul :)
Seega on minu minekuni 2,5 nädalat, mille sisse jäävad jõulud, väike trip Jurmalasse, ning aastavahetus.
Ma ei jõua minekut ära oodata. Üks vabatahtlik, kes juba seal on, ütles, et seal sajab lund - niiet pean hakkama sooje riideid varuma :)
Arvasin, et minek on lihtne, et pole peigmeest ja töökoht pole ka aastaid olnud, aga ütleme nii, et midagi jääb kripeldama küll. Hetkelgi olen Tallinnas...
Aga pilet on nüüd olemas...niiet peab käppelt pakkima hakkama :)

Muide, mu üheotsapilet maksab umbes 2500.-, seega edasi-tagasi umbes 5000.-(kui pikemalt ette bronnida, siis võib ju isegi odavam olla). Ootan kõiki külla!

:)

Aga ok, hakkan nüüd kodus romantikat looma :)

Juta

1 kuu minekuni

Täna oli minu esimene puhkuse päev - ehk siis alates tänases olen mina Rakvere kodanike nimekirjas...küll ainult jaanuarini, aga siiski!
Reedel, pärast viimast tööpäeva, läksin Tallinnasse külla oma endisele klassikaaslasele. Üle pika aja oli mul huvitav nädalavahetus, käisime Kumus, 2 korda kinos, Tallinna vanalinnas jalutamas, vaatasime kodus filmi, vedelesime pikalt, ning võtsime esimese advendi vastu :)

Aga Moldova mõtted liiguvad ikka positiivses suunas. Mida rohkem sellest riigist kuulen, seda rohkem tahan ma sinna minna. Ning 9 kuud polegi nii pikk aeg :) Või on? Tibu tuleb jõuluks Makedooniast koju, ning kuna saan temaga iga päev suhelda, siis ei tundugi ta nii kaugel olevat.

Homme on mu ema juubel, ta saab 50. Peab veel täna poole ööni asju korraldama. :)

Aga tegelikult täna eriti enam midagi kirjutada polegi.

Teie säran Juta :)

1 kuu ja 1,5 nädalat sõiduni

Nonii.

Mind valdavad väga erinevad emotsioonid oma mineku suhtes.
Ühelt poolt tahan ma väga minna...kohe väga-väga. Erinev kultuur, uued inimesed, eemalolek kõigest siin(et siis tulla värskete mõtetega tagasi) jne
Aga samas mingi väike osa kardab sinnaminekut. Mis siis juhtub, kui tagasitulles on sõbrad kadunud? On osad kallid inimesed, kelle kadumist ma ei karda...näiteks pere ja Ermo&Ingmar. Tibu on ise siis loodetavasti Makedooniast tagasi ning Eestis ennast sisse seadnud :) Aga kõikide teiste puhul minu kõhklused püsivad.

Aga teate. Ma käisin eelmisel nädalal Tallinnas. Sain kokku Archiliga, kes on vabatahtlik Gruusiast(Eestis juba umbes 5 kuud olnud), ning tema on käinud Moldovas mitmeid kordi. Et mis mind siis ees ootab? Materiaalne vaesus, emotsionaalne rikkus, head veinid, fantastiline loodus jne.
Koos minuga läheb Moldovasse veel 5 vabatahtlikku - 1 Hollandist, 2 Prantsusmaalt ning 2 Itaaliast!!! :) super!

Ja minu emotsioonid kindlustusega seoses: makstakse kinni kõik medikamendid, samuti hambaravi...aga mis kõige tähtsam. Kui ma peaksin seal sünnitama hakkama, siis see makstakse kinni, samuti ka rasedustestid ;)

Igatahes ma hetkel lõpetan.
Kahtlustan, et mingil hetkel lähen vbl inglise keele peale üle!

ja jällegi
Teie Jutta

Selgitus

Jaanuari alguses sõidan mina, Juta(vanus 22), Moldovasse. Vabatahtlikuks!

Mida ma siis seal tegema hakkan? Ega ma isegi täpselt tea, eks ma hoian teid aktiivselt asjadega kursis.

Üritan siin kajastada oma hetke-emotsioone ning palju muud.

Mõnusat lugemist

Teie Juta :)