1 kuu ja 1,5 nädalat sõiduni

Nonii.

Mind valdavad väga erinevad emotsioonid oma mineku suhtes.
Ühelt poolt tahan ma väga minna...kohe väga-väga. Erinev kultuur, uued inimesed, eemalolek kõigest siin(et siis tulla värskete mõtetega tagasi) jne
Aga samas mingi väike osa kardab sinnaminekut. Mis siis juhtub, kui tagasitulles on sõbrad kadunud? On osad kallid inimesed, kelle kadumist ma ei karda...näiteks pere ja Ermo&Ingmar. Tibu on ise siis loodetavasti Makedooniast tagasi ning Eestis ennast sisse seadnud :) Aga kõikide teiste puhul minu kõhklused püsivad.

Aga teate. Ma käisin eelmisel nädalal Tallinnas. Sain kokku Archiliga, kes on vabatahtlik Gruusiast(Eestis juba umbes 5 kuud olnud), ning tema on käinud Moldovas mitmeid kordi. Et mis mind siis ees ootab? Materiaalne vaesus, emotsionaalne rikkus, head veinid, fantastiline loodus jne.
Koos minuga läheb Moldovasse veel 5 vabatahtlikku - 1 Hollandist, 2 Prantsusmaalt ning 2 Itaaliast!!! :) super!

Ja minu emotsioonid kindlustusega seoses: makstakse kinni kõik medikamendid, samuti hambaravi...aga mis kõige tähtsam. Kui ma peaksin seal sünnitama hakkama, siis see makstakse kinni, samuti ka rasedustestid ;)

Igatahes ma hetkel lõpetan.
Kahtlustan, et mingil hetkel lähen vbl inglise keele peale üle!

ja jällegi
Teie Jutta

Selgitus

Jaanuari alguses sõidan mina, Juta(vanus 22), Moldovasse. Vabatahtlikuks!

Mida ma siis seal tegema hakkan? Ega ma isegi täpselt tea, eks ma hoian teid aktiivselt asjadega kursis.

Üritan siin kajastada oma hetke-emotsioone ning palju muud.

Mõnusat lugemist

Teie Juta :)