Pildid :)

Elasin peaaegu 9 kuud Moldova pealinnas Chisinaus. Minu elu-muutev reis sai alguse 5jaan08. Keset ülikooliõpinguid võtsin vastu minu tuttavaid shokeeriva otsuse – minna Moldovasse EVSiks.

Minu tööks oli tegeleda lastega naiste varjupaigas. Projekt oli hea, kuid kuna oli võimatu planeerida kasvõi järgmist päeva(laste arv oli päevade lõikes väga erinev), siis tihtipeale mul tööd üldse polnudki. Seda raskem oli mul oma päevi planeerida, kuna mulle meeldib olla aktiivne ning kaasatud mitmetesse tegevustesse. Tööl tegelesin lastega – õpetasin neile näiteks inglise keelt, joonistasime, tantsisime, hoidsin neid kui vanematel oli muud tegemist jne. Kuna seal varjupaigas töötajad inglise keelt ei rääkinud, siis oli mul alguses väga raske, sest vene keelt räägin ma halvasti.

Moldovast ei teadnud ma enne reisi oluliselt midagi – ainult niipalju kui ma Euroopa vaesema riigi kohta internetist leidsin. Teadsin, et riigis on olukord arvatavasti hullem kui Eestis, kuid samas on võrreldes Eestiga sarnasusi– minevikus olid ju mõlemad riigid NSVLiidus.

Moldovas õppisin eelkõige seda, et pole oluline missugusest riigist on inimesed, kõigil meil on samad mured ja probleemid ning omad arusaamad. Olime tihtipeale sunnitud ennast teistele inimestele kehakeelega arusaadavaks tegema, kuna kohalikku keelt alguses absoluutselt ei rääkinud.
Moldova oli…vaene! Kuid maapiirkondades sõbralik. Inimesed olid meeldivalt üllatunud kui kuulsid meid kohalikku keelt purssimas. Maal elasid inimesed tihtipeale ainult enda aias kasvatatud maisist vms ning selle müügist saadus vähese rahaga. Pealinnas olid hinnad enam-vähem samad mis Eestis, kuid palka saadi seal kordades vähem.

Mulle meenub üsna tihti üks vahejuhtum noormehega, kellega ma vahepeal korterit jagasin. Ta oli kohalik 25aastane noormees(jurist). Noormees oli uslik(nagu enamik moldovlasi). Ühel õhtul küsis ta minult et mida ma usun. Mina ei saanud küsimusest aru, ja küsisin vastu et mismõttes mida ma usun, et olen mitte-uslik. Tema siis seletab, et mida ma arva kuidas inimesed siia maailma said..ning lisas väga irooniliselt, et kas ahvidest??? (ise naeris). Vastasin, et midagi evolutsioonilist usun ma küll. Selle peale mõtles ta tükk aega ning ütles „But it is so stupid! How can you believe something so stupid?!“ (aga see on ju nii loll mõte! Kuidas sa saad midagi nii rumalat uskuda?!). Siis hakkas ta seletama, et ei ole ju võimalik et kunagi oli ahv aga nüüd on sellest ahvist saanud inimene. Mina siis seletasin(ise muiates), et kunagi oli üks ahv kellel oli 2 järglast..üks on siiani ahv, aga teisest arenes inimene jne. Tema jäi aga surmtõsiseks ja enesekindlaks, et see mida mina usun on loll!!!
See on väike tõestus, et moldovlased on tihtipeale mitte väga tolerantsed – ainult see mida nemad usuvad on õige ning teiste inimeste arvamust ka lihtsalt ei aktsepteeritud.

Tagantjärele mõeldes tundub minu Moldovasse reisimine eneselegi uskumatu. Hoolimata vanemate ja sõprade-tuttavate üllatusest ning arusaamast, nagu läheksin ma elama mitte tsivilisatsiooni, otsustasin ma sinna minna.
Tol hetkel tundus see olevat suur samm – ja oligi, sest mul polnud aimugi kas ja kui palju mu elus midagi läbi selle kogemuse muutub. Jätta oma töö, suhe, pere, sõbrad-tuttavad ning salamisi loota, et tagasi tulles oleks need kõik uuesti mu elus tagasi.
Minu kuud Moldovas möödusid ennast-leidvalt. Kuigi mul oli seal töö ning mitmeid sõpru(nii teised vabatahtlikud kui ka moldovlased), siis ometi tundsin puudust aktiivsetest tegevustest – seal oli mul palju vaba aega ning seda ju minu eest ei planeeritud ning ka mul endal oli seda raske teha. Olles tagasi Eestis tajusin kui väga vajan ma igapäeva-elu põnevust – läksin oma endisesse kooli – Maaülikooli tagasi, kuid vahetasin eriala. Ja olen siiani väga rahul – minust saab üldjoontes ehitusinsener. Läksin ka tagasi rahvatanstu tantsima ning ka tööl pean kooli kõrvalt käima.
Usun, et Moldovas käimata oleksid teatud väärtused mitte nii olulised kui nad seda praegu on!
Aitäh Moldova selle kogemuse eest!